Autor: Elisabeth Jõesaar
17.novembril kaitses oma loovtööd neliteist Raasiku Kooli 9. klassi õpilast. Mõned õpilased olid sellega hakkama saanud juba kevadel. Kaitsmine toimus koolis, kuid suurem osa publikust jälgis seda Zoomi- keskkonnas.
Kaitsmine toimus kahes grupis kooli arvutiklassis. Kell üheksa alustas esimene grupp. Selleks ajaks olid kogunenud kaitsjad koos juhendajate, retsensentide ja komisjoniga klassi.
Kõik õpilased olid tähtsa päeva puhul pidulikult riides. Nii kena oli vaadata. Närveldades loeti veel viimaseid kordi oma kaitsekõnesid ja valmistuti küsimustele vastamiseks. Valitses pingeline, kuid ka ootusärev õhkkond. Arvutiklass oli tol päeval kohandatud loovtööde kaitsmiseks. Komisjoni laud olid paigutatud seina äärde. Õpilased leidsid endale kohad klassi keskel ja klassi tagumisse osasse olid istekohad jäetud retsensentidele ja juhendajatele. Õpilaste slaide oli võimalik projektoriga klassi seinale näidata. Klassi ees oli arvuti, mis edastas pilti teisele rühmale kõrval klassis, kes ootasid enda korda. Samuti sai kogu üritust jälgida 8. klass ja juba kevadel töid kaitsnud õpilased läbi Zoom-keskkonna.
Kaitsjate järjekord oli teada osalistele juba paar päeva enne. Kõigil oli eelnevalt valmis tehtud ka slaidid. Sinna olid kirja pandud märksõnad ja pildid, mis olid abiks töö ettekandmisel. Igale õpilasele oli antud 5-7 minutit oma töö ettekandmiseks. Peale seda said sõna juhendaja ja retsensent. Nemad andsid omapoolse hinnangu tööle ja esitasid küsimusi. Ettekande lõpus küsis iga kaitsja käest paar küsimust ka komisjoniliikmed. Tööd olid kõik põnevad ja eripalgelised. Kes oli valmistanud malelaua, kes veebikoomiksi joonistanud, kes aga ise laulu loonud. Oli ka kokku pandud õppematerjali ja korraldatud üritusi.
Peale pingelist päeva kostab Darja: “Ei olnudki nii hirmus kui arvasin, et hakkab olema. Peale seda, kui olin oma töö ära kaitsnud, tundsin aga suurt pingelangetust ja rõõmu tehtud töö üle. ” Uurides Hanna käest tema mõtete kohta peale kaitsmist, oskab ta öelda: ”Oleksin võinud olla rohkem enesekindlam, tegelikult närvi iseenesest sees polnud. Peale loovtöö kaitsmist oli nagu kivi südamelt kukkunud, et nii suur projekt sai lõpuks tehtud. Ma olin oma töö üle uhke. Tore, et see teistele ka meeldis.” Kevadel on plaan ka nendest töödest pisike näitus raamatukokku üles seada, et ikka rohkem rahvast näeks ja teaks, millega meie tublid 9. klassi õpilased tegelesime.