Kakerdaja rabas

Neljapäeval (25.05) peale teist tundi istusid 5. klassi matkajad bussi, et sõita Kakerdaja rappa. Ilm oli ilus ja meel hea. Matkaraja alguses selgus parklas seisva bussi ja autode järgi, et huvilisi oli rabas peale meie veel mitu seltskonda.
Raja alguses sai matkaseltskonnaga kokku lepitud reeglites: käime hanereas, õpetaja kõige ees, vahepeal teeme vahepeatusi. Ja asusimegi teele. Algul ümbrust tähelepanelikult uurides ei viidanud midagi sellele, et läheme rappa. Mets nagu mets ikka- suured kuused ja huvitav metsaalune. Isegi jänesekapsad said ära maitstud. Siis aga hakkas maapind langema ja ümbrus muutus silmnähtavalt teistsuguseks. Puud muutusid väiksemaks ning alustaimestik liigivaesemaks. Kui olime laudteed pidi mõnda aega kõndinud, avaneski raba kogu ilu. Taimedest tutvusime muraka, küüvitsa, jõhvika, kanarbiku, vaevakase, mustika, tupp villpea ja huulheinaga. Viimane taim tekitas põnevat elevust- seda andis esmalt turbamättalt taga otsida ja siis oli esimene reaktsioon “Nii väike ongi või?”. Kui juba vaadata oskasime, leidsime huulheina päris palju. Kõndisime Kakerdaja järveni ja tegime seal väikese einepeatuse.
Ja siis jõudis Sassini ka lõpuks teadmine, et soo pind ei kanna hästi. Sass nimelt lootis “lõigata” ja seeläbi teed lühendada. Suur oli aga tema üllatus, kui ta märjal ja ebakindlal pinnasel sisse vajus. Nüüd veendusid kõik, milleks on soos laudtee vajalik.
Edasi kõndisime ka veidi ümber järve ja nägime suuri musta värvi lindude pesakaste. Arvasime, et need on kassikakkudele tehtud. Kuna kell liikus halastamatult edasi, siis pidi meie seltskond end tagasiteele asutama.
Raja lõpus lõkkekoha juures toimus “tunnikontroll”, kus vaatasime üle kõik rajal nähtud taimed ja tuletasime nende nimed meelde. Seejärel ütles iga laps ühe lause matka kohta. Tore, et kõik olid väga positiivsed. Ju siis kõigile väike rabamatk meeldis.

Tänan 5. klassi kena päeva eest, teiega oli väga tore.

Õpetaja Merli