Inimene on üks kummaline olend, ta tahab alati seda, mida ei ole. Oleme koolis, siis tahame olla kodus ja kui oleme kodus, siis tahame kooli.
Märtsikuu 13. ja reede oli koolis huvitav päev, kõik me teadsime, et suundume kodusele režiimile, kuid keegi ei teadnud, kauaks me sinna jääme. Vahetasime õpilastega telefoninumbreid ja olime väga ootusärevad algava suhtes.
Esimese nädala lõpuks sai mulle selgeks – mulle on vaja kodukontorit. Otsisin e-poest mulle sobiva laua, sõitsin linna poodi ning ostsin endale laua ja tooli. Kodukontor sai valmis.
Nüüd oleme juba neljandat nädalat distantsõppel.
Kolmanda klassiga alustasime esimest nädalat rahulikult. Õppetöö sai kirja e-kooli, kasutasime õpikut ja töövihikut ning hakkasime kirjutama raamatut „Mina koduõppel“. Seda päevikuformaadis raamatut saame kooli tulles vaadata ning oma mälestusi jagada. Helistasin nädalas korra nendele lastele, kes seda soovisid ning nad said rääkida, kuidas neil läheb ja vajadusel küsida abi. Need olid toredad vestlused.
Peagi sai selgeks, et ka minu päevaplaan on tõsiselt muutunud. Õpilaste tööd saabuvad terve päeva ja õhtul ning ka päris hilistel õhtutundidel. Tundus nagu teeksin tööd kogu ööpäeva. Otsustasin, et tööpäeval peab olema nii algus kui lõpp ja nüüd nii ongi.
Teisel nädalal proovisin lastega zoomi keskkonda ning loomulikult ei läinud kõik nii nagu vaja – lapsed õpetajat kuulsid, aga õpetaja neid ei kuulnud. Järgmisel päeval õpetajate koosolekul ei kuulnud ma jätkuvalt midagi. Ma olin tige ja pahur ning valmis loobuma, sest raske oli mõista, et kogu see „digindus“ töötab mulle vastu. Pärast arvuti restarti ning abivalmis inimeste julgustavaid sõnu ikkagi jätkasin.
Nüüdseks oleme juba mitu korda kohtunud virtuaalses klassiruumis. Eriti tore on see, et kohal on alati peaaegu terve klass. See tunne, mis nendest tundidest saan on meeliülendav. Mõistsin, et õpetajale on ka väga vaja näha ja kuulda oma õpilasi. Minu klassi lapsed on väga tublid ja koos me saame hakkama.
Vaatamata kõigele poleks ma iialgi arvanud, et igatsus tõusta hommikul vara üles ja minna kooli võib olla nii võimas. Igal hommikul tunnen kadedust kui teised saavad tööle minna, aga mina pean jälle istuma arvuti taha. Aitab vaid teadmine, et kõik ei jää igaveseks nii.
Katrin Arandi